Mulle meeldib sõna „voolamine“, sest seda saab mõista mitut moodi. Ühest küljest räägime voolamisest kui meeliköitvast ja vabastavast seisundist, mil tekib kulgemine, kaob ajataju ja oleme ülimas keskendumises. Teisest küljest tähendab „vooluga kaasa minek“ trendide ja populaarsete stiilide jälgimist, jäljendamist ja kuulumist.
Selles blogipostituses uurin voolamise (mõnikord ka voogamise) ehk kulgemise mõistet, et saada paremini aru selle olemusest. Miks on oluline usaldada oma sisemist loomisjõudu ja ehedust? Miks voolamine meil alati välja ei tule?
Voolamine kui sügav tähelepanu
Kindlasti oled olnud hetkes, kus teed midagi nii süvenenult, et ajataju kaob ja sind ümbritsev muutub tähtsusetuks. See tunne tekib, kui oleme täielikult haaratud pingutust nõudvast, kuid teostatavast ülesandest ja oleme erakordses keskendumise seisundis. Me ei tee lihtsalt mingit tegevust, vaid oleme sellega üks.
„Voolamise seisund on kõige sügavam tähelepanelikkuse vorm, mida inimene üldse saab kogeda,“ kirjutab Johann Hari raamatus „Kadunud keskendumisvõime“. Kui oleme täielikult sukeldunud pingestatud fookuse seisundisse, saame üheks sellega, mida teeme. Voolamise seisund on optimaalne teadvuse seisund, milles me tunneme ja toimime oma parimal võimalikul viisil.
Voolamine muudab meid õnnelikumaks, loovamaks ja produktiivsemaks ning see ei teki juhuslikult, vaid vajab selgust, fookust ja teatud distsipliini. Tuleb harjutada ennast pühenduma täielikult ühele tegevusele, jättes kõrvale analüüsiva ja hindava sisemise kriitiku.
Kuidas tekib voolamine ja miks see kaob?
Mihaly Csikszentmihalyi, keda peetakse voolamise ehk kulgemise teooria kõige olulisemaks kujundajaks, kirjeldab oma teoses „Kulgemine: optimaalse kogemuse psühholoogia“ voolamist kui seisundit, kus inimene on oma tegevusest nii haaratud, et miski muu ei näi oluline. Inimesed tunnevad end kõige paremini siis, kui nad tegelevad millegagi, mis on ühtaegu väljakutsuv ja jõukohane. Liiga lihtne tegevus on igav ja võime seda teha automaatselt, samas tekitab ülemäära raske ülesanne liigset ärevust.Kulgemise seisundi saavutamiseks peame suutma keskenduda, kuid tänapäeva inforohke maailm teeb selle väga keeruliseks. Kui hüppame pidevalt ühelt tegevuselt teisele, jälgime samaaegselt e-posti, püüame kokku panna mõnda kirjatükki, surfame sotsiaalmeedias ja vaatame seriaale, siis pole lihtsalt võimalik sügavalt keskenduda. Pidev „valvelolek“ ei luba meil isegi oma lemmiktegevusi päriselt nautida, üha raskem on ühele tegevusele pikemalt keskenduda ja voolavalt elada.
Moevoolude ja trendide kiirtee
Kulgemises ehk voolamises suudame luua midagi ainukordset, ehedat ning see teeb meid õnnelikuks. Kuid see nõuab meie aega, keskendumist ja kohalolu. Kommunikatsioonis ja turunduses, kus peab kiiresti tegutsema, sekundiga reageerima, olema kogu aeg nähtav ja stardivalmis, kipume unustama, kui oluline on unikaalsus. Lihtsam on jälgida moevoole, trende, kasutada samu sõnu ja väljendeid, tegutseda justkui autopiloodil ja minna „vooluga kaasa“. Nii saab toota suures koguses ühesugust sisu, luua sadu sarnaseid pilte, videosid ja reklaamtekste, mida mitu korda päevas avalikkusele jagada.
Johann Hari toob Csikszentmihalyi tööle toetudes välja kolm tingimust, mis aitavad voolamist kogeda: sul peab olema selge eesmärk, tegevus peab olema sinu jaoks tähenduslik ja see peab olema sinu võimete piiril. Kui need tingimused on olemas, suudame saavutada ülima keskendumise ja rahulolu.
Sarnane loogika võiks töötada ka turunduses ja kommunikatsioonis. Paremini töötavad sõnumid, mis on selged, millel on läbimõeldud eesmärk ja millesse me ise usume. Seega võib juhtuda, et trendikad moevoolud ei olegi meie eesmärkidega kooskõlas.
Vooluga kaasa?
Trendide jälgimine ei ole iseenesest halb. Mõnikord on see vajalik, et mõista konteksti ja seda, mis inimestele meeldib ja mida oluliseks peetakse. Kuid me kõik oleme erinevad. Ehedus on kõige alus. Nii nagu on igal inimesel oma tegevus, kus ta tunneb voolamist, on ka igal ettevõttel ja brändil oma nägu ja lugu.
Kas sa lähed vooluga kaasa või julged luua oma voo?
Kommentaarid