Johann Hari uurib raamatus „Kadunud keskendumisvõime“ tähelepanu kadumist ja jõuab järeldusele, et tähelepanu hajumise põhjus ei peitu meis endis. Me pole laisad, hajameelsed ega distsiplineerimatud – me elame süsteemis, mis teenib kasumit sellest, et me ei suuda keskenduda. „Me ei kaota tähelepanu, see võetakse meilt ära,“ kirjutab Hari. 

Pidevad katkestused ja tehislikult loodud infovool ei jäta meile võimalustki keskenduda. Meie sees tekib killustunud maailm – mõtted hüplevad, sisemine tasakaal nihkub ja suutlikkus päriselt kohal olla kaob.

Sotsiaalmeedia ei varasta ainult aega – ta varastab meie tahte. Hari sõnul on kogu digikeskkond üles ehitatud nii, et meie tähelepanu katkeks. Mitte juhuslikult, vaid sihilikult. Ja kui meie tähelepanu on pidevalt katkestatud, mõjub see meie üldisele enesetundele hävitavalt. Tekib tunne, et me ei jõua päriselt kuhugi, sest ükski mõte ei püsi piisavalt kaua fookuses.

Gunnsteinsdóttir kirjutab, et püsiv tähelepanu toob meid lähemale meie InnSæi’le – kooskõlale ja tasakaalule iseendaga, intuitiivsele kompassile, mille järgi me tegelikult elame. Pidevalt hüplev ja katkendlik tähelepanu seevastu kahandab inimese intellekti. Hari toob välja, et süvenemisvõime kadumine toob kaasa frustratsiooni ja vaikse ärevuse. Me ei ole võimelised lõpetama oma ettevõtmisi ega isegi mõttelendu. Oleme pidevalt ärevil ja pinges ega suuda tõeliselt puhata. Me justkui kaotame oskuse olla päriselt kohal. Me elame maailmas, kus fookustatud ja ühele tegevusele pühendatud töö ning puhkus on mõlemad ohus – ja koos nendega ka meie sisemine tasakaal.

Kadumine maailmamürasse

Pidevalt mitme asjaga tegelemine ehk ühelt tegevuselt teisele hüppamine vähendab meie tulemuslikkust – me kaome üha sügavamasse maailmamürasse.

Tähelepanu ei ole ainult kognitiivne võime – see on meie sisemise intuitsiooni ja kompassi alus. Gunnsteinsdóttir kirjutab, et tähelepanu on InnSæi ehk meie sisemise nägemise peamine võti. See, kuhu me tähelepanu suuname, kujundab seda, kuidas me näeme oma võimalusi, teeme otsuseid, mõtestame elu ja loome oma sisemist ruumi. Kui tähelepanu on pidevalt killustatud, killustub ka meie enesetunne. Kui tähelepanu on rahulik ja sügav, muutub ka mõtlemine rahulikumaks ja sügavamaks. Me hakkame uuesti nägema.

Siinkohal on hea välja tuua voolamise mõiste. Mihaly Csikszentmihalyi kirjeldab voolamist kui seisundit, kus inimene on oma tegevusest nii haaratud, et miski muu ei näi oluline. Ta on täielikult kohal. Aeg justkui seisab ja meie sisemine kriitik vaibub. Tekib rahulik, sujuv ja peaaegu nähtamatu fookus. Csikszentmihalyi sõnul toob voolamise seisund inimesele õnne, selgust, loovust ja rahu. Voolamine (mõnikord nimetatakse seda ka voogamiseks või kulgemiseks) ei ole luksus vaid inimese sisemise terviklikkuse allikas. See taastab meie võime keskenduda ja vähendab tähelepanumajanduse mõju.

Kuid voolamist on raske kogeda maailmas, mis katkestab meid iga paari minuti järel. Mitte seetõttu, et me ei oskaks keskenduda, vaid seetõttu, et tähelepanumajandus on üles ehitatud nii, et meie keskendumisvõimega manipuleeritakse pidevalt.

Võta oma tähelepanu tagasi!

Hari rõhutab, et keskendumisvõime kadumise probleemi ei saa lahendada ainult individuaalselt – see on ühiskondlik teema ja vajab laiemat, isegi globaalset lähenemist. Kuid individuaalsed valikud annavad meile siiski tagasi osa kontrollist. Gunnsteinsdóttir märgib, et see, millele me tähelepanu pöörame, kujundab seda, kuidas me tegutseme ja milliseid võimalusi me üldse suudame ette kujutada.

Siit algab muutus. Me peame teadlikult lubama endale rohkem vaikust, süvenemist ja katkestamatuid hetki. Lubama endale igavust, voolamist, niisama mõtisklemist ja olemist. Oled sa mõelnud, millele sa tegelikult tähelepanu suunad? Kas see toetab sind või väsitab?

Hari kirjutab: „Kui me ei kaitse oma fookust, kaotame võime süveneda kõige olulisemasse – iseendasse.“ Me võime elada müra keskel, kuid see ei tähenda, et müra peab elama meie sees. Tähelepanu on koht, kust me leiame end üles või kaotame ühenduse.

Kui selge on sinu fookus?

Tähelepanumajandus sunnib meid olema kõikjal, igal pool ja alati olemas. Kui püüame olla kõikjal, ei ole me tegelikult mitte kusagil. Soov teha kõike ja korraga on kurnav ja petlik. Kipume uskuma, et iga sekund ja tund, mille veedame infomeres, viib meid lähemale meie tegelikele soovidele ja unistustele. Tegelikkuses oleme pimestatud, ärevil ja hoopis kaugeneme kõigest. Me upume, aga ei saa sellest ise aru. Me kaotame sihi ja iseenda.

Jälgi, millele sa oma tähelepanu paned, ja küsi, kas see on ikka see, mis tegelikult loeb. Ma usun, et mida selgemad on meie eesmärgid, seda lihtsam on hoida fookust. Ei tohi unustada, et tähelepanumajanduse kalleim ressurss on sinu ja minu tähelepanu. Ülemaailmne tähelepanuvõistlus on täies hoos, kuid meil kõigil on võimalus teha peatus, hingata rahulikult ja oma fookust teadlikumalt sättida.