Me võime endast jutustada ükskõik millise loo ja seda uskuda. Või siis vastupidi – uskuda teiste lugusid, mida tegelikult pole kunagi toimunud. Samas, kes ütles, et meie lood peavad olema tõesed ja omama faktilist tagamaad? Lugudele annavad väärtuse kuulajate emotsioonid, tunded ja mõtted, mis tekivad siis, kui jutud neid puudutavad. Ilma selleta on lood lihtsalt lood – kauged sõnamärkide kogumid.
Tunded teevad loost loo
Proovi silmitseda tuttavaid kohti neutraalselt – nii nagu sa näeksid oma hubast magamistuba, pehmet diivanit ja sadu õhtusööke võõrustanud kööginurka esmakordselt. Proovi! Kas sa saad kuulata oma emakeelset laulu nii, nagu kuuleksid seda keelt esimest korda? Või vaadata oma kaaslast, ema või lapsi nagu võõrast? Me ei saa ennast eraldada oma tunnetest ja kogemustest.
Kui vaadata filmi ilma oma tunnete, isiklike mälestuste ja olemuseta, on see film tühi. Kui lugeda raamatut kivistunud pilguga, läbi paljaks kistud sõnade, ilma nende kõla, mõttevärvide ja sügavuseta, siis on see raamat lihtsalt kuiv sõnade rägastik – emotsioonitu üllitis. Lugu saab tähenduse ainult siis, kui see tekitab tunde. Midagi, mis käivitab meis mälestuse, äratundmise või väikese sisemise sädeluse.
“Lugude jutustamine kujundab tsivilisatsioone.” – Yuval Noah Harari
Harari sõnul ei loo maailmu üksnes faktid, vaid lood, mida me ühiselt usume. Narratiivid, mis võtavad kuju meie mõtetes, emotsioonides ja ootustes. Kui me kollektiivselt usume mingit lugu või narratiivi, saame muuta tervet maailma. Mõelda vaid, kui tugev on lugude ja uskumuste jõud, kuidas need mõjutavad meie elukeskkonda, suhteid ja mõttemalle.
Kuid selles võib peituda ka oht. Tuleb olla ettevaatlik, mis lugusid me usume või jutustame ja kuidas me neid läbi enda töötleme.
Hrund Gunnsteinsdóttir kirjutab oma teoses “InnSæi – Tervenda, taaselusta ja lähtesta islandi intuitsioonikunsti abil”: „Tänapäeva maailmas, kus võimsad turujõud on spetsiaalselt loodud meie tähelepanu kaaperdamiseks, peame olema kindlameelsemad kui kunagi varem, et hoida kontrolli all oma mõtteid ja narratiivi, mille järgi elame.“ Seega on oluline, kuhu me paneme oma tähelepanu, millist lugu me usume ja millest ise räägime.
Inimlikud lood jõuavad paremini kohale
Sotsiaalmeedia ja reklaamimaastik on täis lõputuid lugusid. Lugude jutustamise olulisust näivad kõik mõistvat. Kuid ei mõisteta, et mitte iga lugu ei välju võitjana.
Carlos Gili raamatus Turunduse lõpp on öeldud: kui sa püüad luua tootemarki või saada mõjuisikuks, „pole see seotud jälgijate või kuulsusega“.
Gil tsiteerib oma raamatus ettevõtjat ja veebisaate “Leaders Create Leaders” juhti Gerard Adamsit: „Sa pead seda tegema seepärast, et tahad tõepoolest maailma mõjutada. Sul on lugu, mida rääkida, sul on asjad, millega sa oled hakkama saanud, sul on tõelised oskused ja kirg maailmas midagi ära teha.“
Sisuloojad saavad ennast avades publikule mõju avaldada ja sotsiaalmeedia kasutajad tahavad üha enam tarbida sisu, mis on ehe ja innustav – ning mitte ainult edu, vaid ka ebaõnnestumisi esile tuues.
Adams lisab: „Kõik inimesed on andekad. Kui sa suudad kord tõepoolest ära kasutada selle ande, oma tõelise loo, oma tõelise haavatavuse ja selle, miks sa tahad mõju saavutada, siis pole küsimus enam sinus, vaid sinu soovis teisi teenida.“
Seega, kuigi sa tead, et on täiesti võimalik, et sinu lugu ei huvita kedagi, siis on ka võimalik, et ennast avades ja haavatavaks muutes võid läbi eheda loo jõuda paljude inimesteni – olgu turunduslikul või infojagamise eesmärgil. Lugude olulisust ei saa kunagi alahinnata.
Kuidas ikka seda lugu jutustada?
Harvardi professor Marshall Ganz on koostanud kolmesammulise juhise, kuidas oma lugu kokku panna, et see toimiks. Esiteks räägi võimalikult ehedalt lugu endast – kes sa oled ja kuidas sa said selleks, kes sa praegu oled. See annab sulle aluse ja platvormi, millelt kõnelda. Lugu endast peegeldab sinu muutumist ja isiklikku teekonda.
Seejärel suundu loole meist – räägi, miks me oleme sarnased, mis meid ühendab ja miks me peaksime üksteisest hoolima. See loob empaatia ja kogukonnatunde.
Ja lõpetuseks “suur avanemine” ehk lugu praegusest hetkest. Miks see lugu on oluline ja miks on vaja tegutseda just nüüd, mitte hiljem? See on pöördepunkt, mis kutsub tegevusele ja annab põhjuse midagi kohe teha.
See põhimõte on abiks eelkõige siis, kui loo jutustamise eesmärk on turunduslik või mõne muutuse tekitamiseks. Kuid miks mitte ka niisama, et veenda abikaasat puhkusreisi korraldama või ülemust sulle rohkem palka maksma.
Iga loo taga on veel palju lugusid…
Kedagi ei huvita niisama “paljas” lugu, vaid lood, millega saame samastuda. Võimatu on ennast eraldada emotsioonidest, tunnetest ja kogemustest. Me tunnetame teiste lugusid läbi iseenda filtri.
Seega sünnib iga lugu uuesti iga kord, kui seda loeme või räägime. Iga kord anname sellele killukese iseennast. Iga loo taga on tuhandeid lugusid, tundeid ja mõtteid…
Kommentaarid